Juura

(1) Kui tarbija juhises on ette nähtud, peab uus makseteenuse pakkuja kahe arvelduspäeva jooksul käesoleva seaduse § 721¹ lõikes 1 nimetatud käsundi saamisest arvates esitama endisele makseteenuse pakkujale taotluse järgmise teabe saamiseks ja järgmiste toimingute tegemiseks:

1) nimekiri üleviidavate püsikorralduse lepingute kohta ja kogu temal olev teave kehtivate otsekorralduse lepingute kohta;

2) kogu temal olev teave viimase 13 kuu jooksul tarbija maksekontole laekunud kreeditkorralduste ja tarbija maksekontolt debiteeritud otsekorralduste kohta;

3) püsikorralduse täitmise lõpetamine tarbija juhises määratud kuupäevast alates;

4) tarbija positiivse maksekonto jäägi ülekandmine uue makseteenuse pakkuja juures avatud tarbija maksekontole tarbija juhises määratud kuupäeval;

5) makseteenuse lepingu lõpetamine tarbija juhises määratud kuupäevast alates.

(2) Kui endisel makseteenuse pakkujal ei ole võimalik laekuvaid kreedit- ja otsekorraldusi automaatselt ümber suunata, on uuel makseteenuse pakkujal õigus endiselt makseteenuse pakkujalt nõuda kreedit- ja otsekorralduste täitmise lõpetamist tarbija juhises määratud kuupäevast alates.

(3) Uus makseteenuse pakkuja on tarbija nõudmisel kohustatud tarbijale esitama nimekirja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud makseteenustest ja olemasoleva teabe nende käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud makseteenuste kohta, mida üle viiakse.

(4) Kui see on tarbija juhises ette nähtud, peab uus makseteenuse pakkuja viie arvelduspäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud teabe laekumisest arvates tegema järgmised toimingud:

1) sõlmima tarbijaga püsikorralduse täitmiseks lepingu ja seda täitma tarbija juhises määratud kuupäevast alates;

2) sõlmima tarbijaga otsekorralduse täitmiseks lepingu ja seda täitma tarbija juhises määratud kuupäevast alates;

3) edastama tarbija juhises märgitud maksjatele tarbija maksekonto andmed ja koopia tarbija juhisest;

4) edastama tarbija juhises märgitud makse saajatele tarbija maksekonto andmed ja otsekorralduste alusel tarbija maksekonto debiteerimise kuupäeva ning koopia tarbija juhisest.

(5) Makseteenuse pakkuja tagab käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 3 ja 4 nimetatud tarbija juhise koopia edastamisel, et maksjale või makse saajale avaldatakse teave üksnes temaga seotud makseteenuste osas.

(6) Kui uue makseteenuse pakkuja käsutuses ei ole käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 3 nimetatud maksjatele ja punktis 4 nimetatud makse saajale edastatavat teavet, peab uus makseteenuse pakkuja küsima puuduvad andmed tarbijalt või endiselt makseteenuse pakkujalt.

(7) Kui tarbija otsustab käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 3 ja 4 nimetatud teabe maksjale või makse saajale isiklikult edastada, peab uus makseteenuse pakkuja viie arvelduspäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud teabe laekumisest arvates edastama tarbijale tüüpkirja, mis sisaldab tarbija maksekonto andmeid ja tarbija juhises määratud otsekorralduste tegemise alguskuupäeva (edaspidi tarbija andmed). Sellisel juhul ei pea uus makseteenuse pakkuja maksjat või makse saajat nimetatud tarbija andmetest teavitama.

(8) Kui see on asjakohane, on uus makseteenuse pakkuja kohustatud vastavalt käesoleva seaduse § 711 lõigetes 1–3 sätestatud teabe esitamise nõuetele ja käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul tarbijat teavitama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (ELT L 94, 30.03.2012, lk 22–37), artikli 5 lõike 3 punktis d nimetatud tarbija õigustest nõuda makseteenuse pakkujalt järgmist:

1) otsekorralduse täitmisel peab lähtuma tarbija juhises määratud summast või perioodilisusest või mõlemast;

2) kui tarbijal ei ole käesoleva seaduse §-s 733⁶ nimetatud tagasimakse õigust, peab ta otsekorralduse täitmisel enne tarbija maksekonto debiteerimist kontrollima, kas summa ja perioodilisus vastavad tarbija juhises määratud summale ja perioodilisusele;

3) otsekorralduse täitmise blokeerimist.

[RT I, 31.12.2016, 1 – jõust. 10.01.2017]