Juura

(1) Makseteenuse pakkuja peab mõistliku aja jooksul enne makseteenuse lepingu sõlmimist esitama tarbijale makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 91¹ lõike 1 punktis 3 nimetatud tüüpiliste makseteenuste loetelul põhineva hinnakirja (edaspidi hinnakiri). Makseteenuse pakkuja peab hinnakirja tarbijale esitama paberkandjal või muul püsival andmekandjal. See ei mõjuta käeoleva seaduse §-des 403¹ ja 407 ning § 711 lõike 1 punktides 9, 10 ja 20 sätestatut.

(2) Hinnakiri peab:

1) olema lühike ja eraldiseisev dokument;

2) olema esitatud ja vormistatud selgel ja arusaadaval viisil, kasutades loetavas suuruses tähemärke;

3) olema sama arusaadav mustvalgelt trükituna või kopeerituna, kui see on algselt koostatud värviliselt;

4) olema koostatud eesti keeles või kokkuleppel tarbijaga muus keeles;

5) olema täpne ja mitteeksitav ning väljendatud maksekonto vääringus või kokkuleppel tarbijaga mõnes muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi (edaspidi lepinguriik) vääringus;

6) sisaldama esimese lehekülje ülaosas tüüpiliste makseteenuste hinnakirjade ühise sümboli kõrval pealkirja „Tüüpiliste makseteenuste hinnakiri“;

7) sisaldama selgitust selle kohta, et hinnakiri sisaldab teavet ainult kõige tüüpilisemate maksekontoga seotud makseteenuste tasude kohta ning et täielik teave makseteenuste lepingute kohta, sealhulgas lepingueelne teave, esitatakse muudes dokumentides.

(3) Makseteenuse pakkuja koostab ja teeb tarbijale kättesaadavaks makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 91¹ lõike 1 punktis 3 nimetatud tüüpiliste makseteenuste loetelul põhineva sõnastiku (edaspidi sõnastik). Sõnastikus sisalduvad mõisted ei tohi olla eksitavad ning peavad olema sõnastatud selgelt ja arusaadavalt.

(4) Makseteenuse pakkuja peab hinnakirja ja sõnastiku:

1) avaldama oma veebilehel ja tegema kättesaadavaks klientide teenindamiseks ette nähtud tegevuskohas;

2) tarbija nõudmisel esitama paberkandjal või muul püsival andmekandjal tasuta.

(5) Makseteenuse pakkuja peab tarbijale esitatavas maksekontoga seotud makseteenuse lepingus ning äri- ja turundusteabes kohaldatavuse korral kasutama sõnastiku mõisteid.

(6) Makseteenuse pakkuja võib tarbijale esitatavas maksekontoga seotud makseteenuse lepingus, äri- ja turundusteabes ning hinnakirjas makseteenuse tähistamiseks kasutada sõnastiku mõiste järel kaubamärgi tähist tingimusel, et on selge, milline kaubamärgi tähis vastab konkreetsele sõnastiku mõistele.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib hinnakirja andmekoosseisu ja selle vormilisi nõudeid määrusega täpsustada.

[RT I, 31.12.2016, 1 – jõust. 10.01.2017 – lõiked 1–6 jõustuvad üheksa kuud pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT L 257, 28.08.2014, lk 214–246) artikli 3 lõikes 4 nimetatud Euroopa Komisjoni rakendusmääruse jõustumist.]